Ärkasin hommikul kell 7.30 ning raiusin end magamistoa uksest välja. "Mis Sa nii vara üleval teed?" küsis ema, endal silmad suured. Iseenesest mõistetavalt tekib inimesel hämming, kui tavaliselt ärkab härra Verner Keel heal juhul pool tundi enne tööpäeva algust ning vuhiseb hämmasta kiirusega duši alt ning köögist läbi ja läinud ta ongi.
"Mine minema!" tõrjus ema mind. "Mine-mine, maga veel!". Köögist paistis pooleldi kaetud laud ning rahulolevalt hommikumantlisse mähkunud isa. Läksingi ja heitsid tagasi voodisse. Vajusin koguni poolunne kuni lahti löödi uks ning juhatati sisse lapsepõlvest teada-tuntud sünnipäeva rituaal, mida ma polnud juba 4-5 aastat kogenud. Pool-naljatlevalt paar sünnipäeva-laulu viisijupi hõisatust, käepigistused-embused ning ema poolt kaart ja isa poolt kingikott.
Täpselt nagu vanasti. On tunne, justkui mida vanemaks saad, seda ilusamaks ja väärtuslikumaks muutuvad kõik lapsepõlve toredad mälestused. Kõik mis neid vähegi meenutavad teevad südame seest soojaks ning sütitavad meeleoluka sädeluse silmades.
Sain vanematelt sünnipäeva kingiks uue särgi ning hunniku autohooldustarvikuid. Samuti tuleb suurem perekondlik maanteematk Setumaal. Õe perekonna poolt aga vägeva ja hoogsa kardi-ralli Hiiumaal. Perekond on tore :)
Suurt sünnipäeva sõpradega see aasta ei jõuagi pidada. Raske finantsaasta ning suured elumuutused-sisseelamised teevad oma töö. Ehk löön väikselt kampa ühe oma väga hea sõbra Samueliga Põlvamaal kuu lõpus. Samas järgmisel suvel tuleb kindlasti suurejooneline ja tore sünnipäev :)
Minu jaoks polegi materiaalsed-kingid sünnipäevaks eriti olulised. Seda seetõttu, et asjad mida ma tõeliselt tahan on väga kallid. Kõige rohkem meeldivad mulle mõnusate-ägedate kogemuste ja ilusate hetkede kogumine oma mälu-varasalve. Sest just nende kogumine on minu elu mõte.
0 Arvamust:
Post a Comment