Vahetevahel on õhtuti hinges kummaline igatsus. Selline õhkõrna süütunde ning leebe lähedusevajaduse segu. Mingisugune kummaline punn, mis justkui pole probleem, ent samas istub imelikult sees ning isegi välja ei taha toda tõmmata. Mis peitub selle õhkõrna süütunde taga? Ei tea ja ei tahagi teada. Kelle lähendust vajaksin? Kui aus olla, siis hetkel mitte kellegi... isegi iseenda lähedus oleks liiast, sai teisega täna pikalt mere ääres mõtteid mõlgutades vesteldud.
Mis kummaline igatsus see siis on? Mille või kelle järele ma igatsen? Mis tekitab sellist õhkõrna süütunnet ning leebet lähedusevajadust?
Ei oska ühtegi tegevust välja mõelda... ei suuda lugeda, ei suuda vaadata dokumentaalfilmi... kui aus olla, siis kõik on nagu paigas. Tunnen end hästi. Meel on rahulik, mõnus on olla... selline tunne, et võiks lihtsalt visata selili ning vaadata lakke või teha ükskõik mida muud lihtsat olemaks iseendaga. Kuid too punn on ees, mingi imelik igatsus. Siin. Öise lasnamäe kaheteistruutmeetrises toas.
Mis kummaline igatsus see siis on? Mille või kelle järele ma igatsen? Mis tekitab sellist õhkõrna süütunnet ning leebet lähedusevajadust?
Ei oska ühtegi tegevust välja mõelda... ei suuda lugeda, ei suuda vaadata dokumentaalfilmi... kui aus olla, siis kõik on nagu paigas. Tunnen end hästi. Meel on rahulik, mõnus on olla... selline tunne, et võiks lihtsalt visata selili ning vaadata lakke või teha ükskõik mida muud lihtsat olemaks iseendaga. Kuid too punn on ees, mingi imelik igatsus. Siin. Öise lasnamäe kaheteistruutmeetrises toas.
0 Arvamust:
Post a Comment