Energiasemiootika loomepiinades

Juba pikemat aega pusin oma magistritöö plaani kallal. Ühelt poolt on kõik väga huvitav ning eks teatud infot ole aja jooksul sisse kogunenud. Samas on kõige selle piiritlemisega kohati raskusi. Nii energia kui ka semiootika on sisuliselt defineerimatud mõisted. Jah, sa võid neid küll defineerida, ent konkreetsetesse raamidesse panna on võimatu. Nende kohta võiks luua vähemalt kakskümmend erinevat definitsiooni. Sama kehtib ka mõiste kultuur kohta. Ometi on olemas teadussuund kultuurisemiootika. Sisuliselt ei ole energiasemiootika point kultuurisemiootikast kuigi erinev. Mõlemad uurivad inimese suhestumist kas siis elusolendi või elutu objektiga. Kindlasti on sellest kirjutatud, ent kui me räägime kultuurist, siis ei ole kuigi palju töid sellest millist rolli mängib kas energia rohkus või vaesus kultuuri arengus, inimestevahelistes suhetes, staatuses ning muus. Radikaalseimad teoreetikud väidavad koguni, et justkui elutud ning hingetud energiamahukad masinad ning tehnoloogia mängivad inimeste keele ja kultuuri loomises tunduvalt rohkem rolli kui inimesed seda endale tunnistada tahaksid.
Tule avastamine tõi radikaalseid muutusi inimkonna arengulukku. 19 sajandi lõpus Fordi poolt välja arendatud masstootmist võib võrrelda millegi sama radikaalse nähtusega. Energiamahukate tehnoloogiate rakendamine on inimese arenguloos anomaalia. Ajaloost võime näha varanduse-, võimu-, inimhulkade ja muude energiate kontsentratsioone, ent mitte sellisel hulgal nagu tänapäeval. Seda on suuresti võimaldanud just läbi tipptehnoloogia suurte energiahulkade kontsentratsioon. Seda anomaaliat on enam kui huvitav uurida ning võrrelda inimese arenguloo erinevate etappidega. Inimkond ikka areneb ning tulevad uued asjad ja teemad, ent kaasaja anomaalia on kindlasti arengu KIIRUS. See kiirus on lausa meeletu ning kontrollimatu. Mis seda kiirust tekitab? Ning mis loob situatsiooni kus toodetakse isegi siis kui vajadust ei ole ning suunatakse suuri rahahulki vajaduse väljakujundamiseks? Küsimusi on palju...
Loodetavasti suudan oma magistritöö plaani paberile panna ning siiski magistratuuri kandideerida. Pean lihtsalt mingid mõtted kokku suruma ning mõnestki huvitavast teemast loobuma, ent asi poleks liiga lajalivalguv.